Kuulsin kunagi ühte veidi üle 30-aastast inimest ohkimas, kuidas ta üldse ei jõua enam tööelu ära händlida ning vähemalt on “pool teed pensionini käidud”. Esiteks – 30-aastane kõrgharitu on ülikooli järel alles heal juhul kuni kümme aastat üldse tööd teinud, ehk poolel teel ta veel kindlasti pole. Teiseks – mida kuradit? ? Miks üldse peaks mõni tervemõistuslik noor inimene tänapäeval pensioni ootama, kui ta end selleks just külluslikult kindlustanud ei ole? Enamasti ju ei ole.
Erinevate küsitluste ning statistika järgi tahaks enamik Eesti inimesi I ja II samba pealt pensionit saada umbes 80% senisest palgast. Samas nad möönavad, et ilmselt jääb see pigem 50% kanti. Reaalsuses on hetkel lootust saada heal juhul 40% senisest sissetulekust, sh mõnedel andmetel naistel veelgi vähem – 35%, mis sissetulekute erinevusi arvestades on ikka eriti nutune. 2018. aasta I kvartalis oli keskmine vanaduspension 417,4 eurot. Sammaste tootlust, demograafilist olukorda (khm, khm, siinkirjutajakski on ju lastetu ühiskonnakahjulik element) ja muud meelelahutust arvestades ma isiklikult mingi riigipajuki peale üleüldse ei panustakski.
Loe edasi SIIT.
