“Me oleme nagu valusad penskarid,” kommenteerisin täna oma isegi-mitte-veel-30-aastasele kaasale*, kui autorattad pärast meie mõistes ideaalset laupäeva kodu poole seadsime. Ideaalne = pikk uni (suisa kolmveerand üheksani), jooks ümber Pühajärve, kiire ujumistrenn otsa ning hiline lõuna GMP restoranis (ma võiks ainult sealsetest eelroogadest toitudagi). Ja siis jõuab veel rahulikult enne pimedat koju ära sõita. ? “Olgem ausad, me ju olemegi penskarid,” nentis kallis kaasa rahulikult.
Kuna sellega on nüüd lugu selge, pole mul isegi häbi teatada, et sättisin isegi end sellele eitede, vigaste ja laste vankrile ja märkisin mõned LHV võlakirjad. Kusjuures hellitasin esialgu natuke lootust LEI-koodist mööda hiilida ning ettevõtte all seisev raha kavalalt ära paigutada.
Loe edasi SIIT.
