Mäletan väikese Saaremaa koolipoisina hästi, kui suuremad kaagid omavahel arutasid: “Kuule, Sul ema pani ka Sind loomaaeda minekuks kirja?” Väikese maakoha eeliseks ja puuduseks on aga info liikuvus. Teinekord pole isegi plaanis tualetis puuksu teha, kui juba külarahvas omakeskis arutab saadud tulemuse lõhnalise koosseisu üle: “Vist ikka sõi herneputru!” Seda enam olin imestunud, et mina midagi loomaaeda minekust ei teadnud ja suu ammuli kuulasin teiste laste eufooriat. Tean seda tunnet hästi, sest olen seda viimase viie aasta jooksul ikka ja jälle tundma pidanud. Ei, probeem pole toitumises ja Tallinna linna üliuudishimulikes naabrites, vaid tundmuses, et nüüd tahaks kohe veel veidi raha mõnda investeeringusse kanda, kuid kapital on otsas, mis otsas!
Loe edasi SIIT.
