Ma olen ühisrahastuse fänn pikalt olnud. Mitte seetõttu, et tegu oleks väga innovaatilise tulevikutehnoloogiaga, vaid ühisrahastuse kaudu on tavalised väikeinvestorid saanud juurdepääsu sellistele tööriistadale, millest ennem võis vaid unistada. Rikkad said veel rikkamaks ja pööbel võis vaid näppe lutsutada.
Enne ühisrahastuse tulekut võis väikeinvestor mikroinvestor parimal juhul investeerida Baltikumi aktsiatesse või võtta ligi üksikuid fonde. Jah, hoiusele raha panemine oli ka võimalik, kuid suures pildis oli probleem olemas: investeerimisinstrumentide vähesusega ei saavuta me mitte kunagi olukorda, kus 30 aasta pärast on võimalik Tai, Indoneesia või Filipiinide tänavatel palju Eesti pensionäre kohata.
Just 2015. aastal Tais nähtud kogemus pani mind investeerimisvahendite kättesaadavuse ja üleüldise finantshariduse osas mõtlema. Mida saaksime teha, et Soome ja Rootsi pensionäride suure hulga seas oleks tasakaalustaval vähemalt 10% Eesti pensionäre? Mida saaksime teha, et pensionist huvitumine paneks meid täna tööle selles suunas, et saaksime soojamaa reise endale vabalt lubada? Mida saaksime teha, et meie tehtav töö on piisavalt nutikas, et mitte lüüa füüsilise töövõimega, vaid vaimse kapitali arendamise ja sellest saadavate viljadega?
Loe edasi SIIT.
