Minu ideaalses maailmas on elu läbipaistev, aus ja teineteisega arvestav. Aga see on ka ideaalne maailm, sest kohe meenub üks kunagine töövestlus, kus peenutsemata välja öeldi: “Tauri, sa ju mõistad, et läbipaistvat maailma pole olemas?”
Ma pole omaenda väärtuseid selle pärast nurka visanud, kuid olen pidanud sinna juurde lisama klausli, et minu läbipaistvus ei pruugi tähendada vastaspoole läbipaistvust. Toon näite logistikast, kus igapäevaselt tellin autosid. Kui turuolukord oli vedajate poolelt vaadates kehvakene (vaba ressurssi rohkem kui kaupa), siis helistati ja anuti vedusid. Hea partnerina andsin, sest teadsin, et veokorraldus on tsükliline äri, kus kaardid pöörduvad kiiresti. Ja oligi mõni aeg hiljem olukord, kus kaupa oli palju rohkem kui autosid. Oli minu kord paluda, kuid kiiresti sain näpud kõrvetatud: “Vedamist on praegu väga palju ja Sulle paraku autosid ei jätku!” Olin esialgu päris üllatunud, kuid sain kiiresti aru, et äris eetikat pole ja loeb vaid lühiajaline raha. YOLO, vist?
Loe edasi SIIT.
