Esmalt üks häbelik tere kõikidele. Leidsin jälle põhjuse paar minti teie ajast kulutada, aga usutavasti tasub järgneva loo lugemine ennast ära, niiet tule minuga sellele kiirele finantsreisile korraks kaasa. Siit leiab nii pisaraid, kui vandumist.
Huh, kuidas seda nüüd öeldagi… tunne on selline nagu oleksin jälle see väike poisike, kes toppis naabrimuti mosse sumpsi kive ja banaane täis ning kelle taskuraha nüüd järgnevad 12 kuud otsekorraldusega nende autoremondi arvele läheb (true story, kusjuures). Käsi püksi… käsi püsti, kes mäletab seda hirmu maitset ja neid vesiseid rattaid kaenla all, kui õhtul peale mingi s*ta kokku keeramist tuppa tormasid ja mõned minutid hiljem keegi naabritest uksele koputas? Ma täiesti siiralt imestan, et mu süda väiksena vastu pidas ja nendest miniinfarktidest eemale põigelda suutis.
Kuna te kõik siin jälgite minu tegemisi, siis pean ausaks ka seda jagada, kui vahel lahtise käega heleda finantslaksu piki oma bioloogilisi juveele saan (olen mees, kui keegi veel aru pole saanud). Ja see eelmine lause on muidugi ülekantud tähenduses. Oma to-become-a-rahaboss teekonna alguses olen seni saanud vaid päikest ja pärituult, mõne avantüüriga ehk natuke kruusateed tundnud, aga seni pole siukest korraliku mülgast mu teel veel olnud. Kuni siis umbes tänaseni, mil seda kirjatükki kirjutan ja topeltkanget kummeliteed nelja supilusikatäie sulatatud Xanaxiga joon.
Loe edasi SIIT.
