Tuti-pluti rahahimurad!
Oh sa Helmene aeg küll! Ma olen ausalt öeldes ise ka imestnunud, sest täna läheb intiimseks ja tuleb üks erikuradi tõsieluline lugu. Nagu suurtel elukunstnikel ikka, siis inspiratsiooni järgnevaks epistliks andis seekord elu ise. Aitäh, Elu! Ja kui lugu valmis sai, siis tulin uuesti siia üles täpsustama, et see manitsuskõne tuli mul torust ühe soojaga, ilma mustandite ja ilma tsensuurita. Olge head, krabagem tööandja kulul ligi aurav tass odavat Pauligi purukohvi ja nautigem värsket teost!
Millest täna räägime? Heidan natuke valgust (alustava) investori elu hämarale ja mädasele poolelel. Sellele poolele, kuhu päike ei paista, mida naabrid ei näe ja kus ei sõideta Lexusega otse Alpidesse kütusepaagis loksumas jääkülm Moet. Sest eemalt paistab kõik lahe, onju: vinge aktsiapakk, mingid tuhanded siin ühisvõlaportaalis, teised seal. Lisaks korterid ja graafikutel hokikeppe tegevad startapid. Kindlasti kaevaks veel kuskilt mingi sümboolse kangi kulda ka omal välja, kui piisavalt pingutaks – aga ei suuda enam järge pidada, sest rikkust on nii palju lihtsalt. Ju see kang mõne kõikuva tooli jala alla tasakaaluks pandud sai kunagi, ei mäleta.
Loe edasi SIIT.
