November hakkab juba vaikselt otsakorrale saama, aga mul on endiselt veel eelmise kuu varasalve uksed rahvale avamata. Põhjuseks on vana hea ajapuudus, sest praegu on täiega nii, et iga kuuekümne sekundi tagant saab üks minut mu elust jälle läbi ja aeg muudkui silkab eest ära. Proovin oma töntside lampjalgadega muudkui kannul püsida ja ette jõuda, aga jalad jäävad lühikeseks. Muuseas, kas tead, kuidas tunda ära õiget naist? Valel on lühikesed jalad.
Kuhu aeg läheb ja mis peamise tähelepanu endale saab praegu? Eks ikka igasugused hustlimised, teise üürikaga jämmimne ja kontsertturneed teevad muidu nii traksis ja nooblist noorsandist õhtuks mingi keedupeedi, kes voodis ennast teki alla peidab ja jääb juba enne silmade kinni panemist magama.
Loe edasi SIIT.
