Märts on olnud väga emotsionaalne kuu. Kui paar kuud tagasi suri üks mu tuttavast nooremapoolsem kolleeg, siis poleks uskunud, et juba märtsis tuleb ka mul endal väga lähedase inimese surmaga kokku puutuda. See lõi üsna korralikult rivist välja, kuna olin ise üksi tema kõrval, oodates kiirabi. Kahjuks ei suutnud brigaad teda enam ellu äratada. Esimesed päevad ja eriti ööd olid väga rasked. Keeruline oli peast välja saada mälupilte ja hääli, mida teeb surev inimene. Ja kõige rohkem hakkasid piinama mõtted, et kui oleks teinud nii või teinud naa, siis äkki oleks olnud lõpplahendus teistsugune. Ainukeseks päästvaks mõtteks oli see, et iga uus päev teeb asja mentaalselt kergemaks. Ja nii on ka õnneks läinud. Päev päeva järel olen vaikselt august välja roninud ja suudan jälle näha maailma helgemates piltides. Samamoodi tunnevad vast hetkel väga paljud inimesed, kes on lähedase koronaaviiruse tõttu kaotanud. Ei saa me üle ega ümber maailma kõige põletavamast teemast. See sama viirus on ka minu portfellile oma jälje jätnud.
Loe edasi SIIT.
