Eitamata ka juhuse või õnne võimalikku rolli protsessis, on mitmeid aspekte või võtmetegureid, mida nii ametnike kui erinevate ekspertide hinnangul saab pidada seekordse haldusreformi läbiviimise edukusel määravaks. Artiklis võtamegi lühidalt kokku, mis haldusreformi ettevalmistamises ja läbiviimisel läks hästi[1] ning mis on mõned õppetunnid tulevikuks.
Peagi täitub kaks aastat sellest, kui valitsus kinnitas viimased haldusreformi käigus toimunud ühinemised. Uued 51 linna- ja vallavalitsust on kokku saanud tänaseks tegutseda veidi üle 15 kuu. Eurobaromeetri usaldusväärsuse küsitluse põhjal[2] on Eestis politsei (83%) järel just kohalikud omavalitsused (KOV) üks enim usaldatud institutsioone. Seejuures on läbi kolme viimase aasta KOVide usalduse näitaja tõusnud (2016 – 53%, 2017 – 57%, 2018 – 63%). Sidumata seda tõusu otseselt toimunud haldusreformiga, on vähemasti tegu ühe lootustandva märgiga, et reformi järgne kohalike omavalitsuste süsteem tõepoolest töötab.
Loe edasi SIIT.
