Nagu öeldakse, siis kaks asja siin maailmas on kindlad. Mitte surm ja maksud, sest mõlemast on juba võimalik mööda hiilida (allikas: Rahakratt) aga kindel on see, et jaanuaris algavad kõikides kaubamajades jälle sooduskampaaniad tudišh-piiks-ja-tšahh ja teine asi, mis on päris kindel, on see, et ma ei kavatse sellest järjekordselt osa võtta. Ma ei lähe poodi, see on selge, aga päris stoilise rahuga ma seda siin ei väida ka, sest ma olen lihtsalt naine ja mul on tegelt nii palju asju, mida ma VAJAN ja mida ma TAHAN. Ja õudne on see, et need tunduvad juba tõesti sellised hädapärased asjad, et kui veel aasta eest ma isegi ei mõelnud üle ühe korra ja läksin ostsin lihtsalt ära, siis praegu keeran iga päev kruvile ühe keeru juurde, et mu sõltlasest aju vastu peaks ja kõiki tahtmisi edasi lükkaks. Kas teil on ka nii, et aju mangub ühest otsast, et “tegelt on ikka vaja ja mõtle kui mõnus kui lõpuks on olemas” ja teiselt poolt taod päheõpitud mantrat “küll jõuab osta, teeme praegu veel ühe III samba sissemakse”. Delayed gratification, ohh, damn… kui raske. Faking raske.
Loe edasi SIIT.
