Me elame ajastul, kus tegutsemine on saanud vooruseks. Kiirus, produktiivsus ja pidev lahenduste otsimine on justkui edu mõõdupuud. Kuid vahel on olukordi, kus mitte midagi tegemine ei ole mitte passiivsus, vaid sügavalt teadlik valik. See on oskus kuulata, oodata ja usaldada, et kõik ei vaja kohest parandamist.
Mõnikord, kui me tõmbleme lahenduste otsingul, loome me rohkem segadust kui selgust. Me reageerime, mitte ei lahenda. Me parandame, enne kui mõistame. Kuid elu ei ole alati probleem, mida tuleb lahendada – see on ka protsess, mida tuleb kogeda.
Mitte midagi tegemine ei tähenda ükskõiksust. See võib olla aktiivne kohalolu, kus inimene lubab endal tunda, mõelda ja lihtsalt olla. See on ruumi andmine – nii iseendale kui olukorrale. Sageli sünnivad just vaikuses kõige selgemad taipamised.
Loe edasi SIIT.
