Veel üsna hiljuti olin ma kindlal veendumusel, et kui ma oleksin oma sõltuvuse “hiilgeaegadel” blogi pidanud, siis oleks sellest ikka üks põnev ja emotsionaalne lugemine saanud. Olles nüüdseks aga mõned kuud taaskord parajas emotsionaalses madalseisus, siis pean tõdema, et tegelikult poleks ma tol ajal ilmselt mitte midagi suutnud kirjutada. Selle kõige sees hulpides on vaimne seisund lihtsalt nii tuksis, et lihtsalt ei jaksa end täiel määral kokku võtta. Ning uskuge mind – ega see asjalike postituste kokku kirjutamine ei ole mingi lihtne ülesanne. Et mõtteid justkui oleks ja on ka asju ka millest kirjutada, aga kogu selle värgi kokku vormistamine on tegelikult üsna palju energiat nõudev. Eriti, kui tahaks, et see kõik loetav ja huvitav ka oleks. Ning lõpuks kuhjub see kõik kuidagi üsna kiiresti mingiks eksponentsiaalseks vaimsete tõrgete lumepalliks.
Loe edasi SIIT.
