“Vahest keset ööd ma mõtlen…” laulis Alen Veziko juba üle 10 aastat tagasi. Teate, mul on ka mingi seisund või periood peale tulnud, kus ma muudkui mõtlen ja mõtlen. Ka öösiti, ka enne uinumist. Muudkui käib üks lõputu analüüs selle üle, mis mu ümber ja minu endaga igapäevaselt toimub või mida tulevik tuua võiks. Kusjuures kõige nõmedam on selle juures see, et ega ma hommikuks väga enam ei mäleta, mida sai õhtupimeduses siis ikkagi mõeldud. Kui ma suudaks pooltki sellest sisust meeles hoida, siis oleks mul siin päris palju mõnusaid ja ilmselt ka huvitavaid blogipostitusi veel lisaks praegustele. Vähemalt selline tunne mul pahatihti hommikuti on, et krt, õhtul olid jälle mingid ägedad mõttekäigud ja kaunid laused mu peas, aga näedsa, enam ei mäleta mitte midagi. Samas oleks ilmselt veider õhtul end voodist üles ajada ja neid kuidagi talletama hakata. Ilmselt kaoks see mõttelõng selle käigus kuidagi ära ka.
Loe edasi SIIT.
