Viimase postituse järel olen ma palju mõelnud sellele, mida ma olen aastate jooksul siin blogis kirjutanud. Mitte ainult sellele, mida olen öelnud, vaid ka sellele, mida olen jätnud ütlemata. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda raskem on mööda vaadata ühest ebamugavast tõsiasjast: ma olen valmistanud pettumuse nii iseendale kui ka paljudele oma lugejatele.
Ma tean, et osa teist on minus sügavalt pettunud. Võib-olla on osa isegi vihased. Ma ei saa teid selles süüdistada. Ma kujutan ette, et mõne inimese jaoks lõpetas minu viimane postitus igasuguse huvi selle blogi vastu. Kui oled aastaid jälginud kedagi, kelle jutust on jäänud mulje, et asjad liiguvad ühes suunas, ja siis selgub, et tegelikkus on olnud hoopis midagi muud, siis on täiesti arusaadav küsida, mida üldse uskuda.
Kõige raskem on seejuures tunnistada, et ma mõistan neid reaktsioone.
Samas tahan öelda ühe asja võimalikult ausalt. Ma ei ole kunagi teadlikult valetanud. Vähemalt mitte sellisel viisil, et oleksin istunud maha ja otsustanud lugejaid petta. Pigem on probleem olnud selles, et olen iseenda peas loonud narratiivi, millesse tahtsin uskuda. Olen haaranud kinni lootustest, võimalikest tulevikest ja optimistlikest stsenaariumidest ning rääkinud neist vahel nii, nagu need oleksid juba peaaegu reaalsus.
Loe edasi SIIT.
