Kuna üks tore blogilugeja esitas soovi, et Ken võiks oma sisemist tausta veidi rohkem avada (et miks ikkagi ta selliste valikute ja otsusteni oma täiskasvanueas on jõudnud), siis edastasin selle palve ka meie peategelasele. Ning ta oli nõus end taaskord vägagi siiralt ja avameelselt avama. Muuseas, pole vaja karta, et Maria kuidagi orbiidilt oleks ära kadunud, temast kuuleme me peagi veel. Nüüd aga Keni lapsepõlve ja noorusaja loo juurde.
Olin väga energiline ja uudishimulik laps, samas ülitundlik kriitika ja ebaõnnestumiste suhtes, seepärast üritasin neid tulutult iga hinnaga vältida. Argielus tundsin end saamatuna ja kannatasin (ka rahaga seoses) alaväärsuskompleksi. Millestki materiaalsest tegelikult puudust polnud, kuid emotsionaalselt olin hüljatud, mille sildustasin hiljem raamatupealkirja järgi “emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärandiks”. Kodus tunnetasin pidevat susserdamist, kust saaks aga midagi poolmuidu või töö juurest vahendeid isiklikuks tarbeks ära kasutades.
Loe edasi SIIT.
