Kolmapäeval oli see päev, kui sai juuksed korralikult ära kammida, ülikonna kapist välja võtta, kingad läikima lüüa, abikaasa poolt sünnipäevaks kingitud meheliku parfüümi peale sussutada ning seada sammud Hiltoni hotelli poole, kuna seal toimus LHV Groupi iga-aastane aktsionäride üldkoosolek.
Enne, kui see jutt päris lappama läheb, siis tunnistan üles, et meeldiva visuaalse pildi loomine avalõigus oli selge liialdus, kuna soeng on veidi välja kasvanud ning ülikond ja kingad jäid kappi teisi üritusi ootama. LHV aktsionäride koosolekul sai aga käidud ning minu jaoks oli tegemist investeerimiskarjääri esimese sellelaadse üritusega.
Olen varemgi kaalunud enda aktsiaportfellis olevate firmade üldkoosolekule minekut, kuid ilmselt polnud piisavalt julgust, et enda jaoks võõrasse maailma nii otseselt nina sisse pista. Otsustasin “rahvaaktsiana” välja hõigatud LHV koosolekuga oma esimese silma pähe saada ja soovin selle kirjatükiga julgustada teisigi väikeinvestoreid tulevikus seda võimalust kasutama.
Aga mis seal siis toimus ja kuidas kõik asjad käivad?
Kohale jõudes selgus huvitav tõik, et LHV aktsionäride koosolekuga samal ajal, kõrval ruumis, pidas oma üritust ka mingi krüptoraha ja/või võrkturunduse (või mõlema) seltskond nimega Dagcoin. Kohe koosolekuruumi ees olid kenasti üles seatud suupistete lauad ning kenad neiud tegid kohalolekukontrolli. Isiku tuvastamise järel anti mulle triipkoodidega varustatud paberitükid, mille abil oleks saanud ettepanekutele vastu hääletada, erapooletuks jääda või hääletamisest keelduda. Poolthääle andmiseks piisas käe vibutamisest ja olgu etteruttavalt öeldud, et tänavusel koosolekul said kõik kohalolnud hääletustel oma ihuliikmetega hakkama ning paberid oleks võinud jätta trükkimata.
Registreerimine tehtud, tuli toidulauale pilk peale visata. Olid nii soolased kui magusad suupisted ja külmad ning soojad joogid. Proovisin magusalauast veidi šokolaadivahtu ja kooki, kuid minust jäi kokakunst mõnda aktiivsemat suud ootama. Lõpuks, kerge hilinemisega, hakati saali minema ning endale vaba kohta otsima. Koolipoisilikust harjumusest leidsin istekoha “tagapingis”, et kõigest head ülevaadet omada.
Avakõne pidas Rain Lõhmus, kes esimese naljana mainis ära kõrvalruumis peetava “konkureeriva ürituse”. Nimelt oli ta meeste WC-s näinud ühte imelikku tüüpi ja salamisi lootnud, et too pigem ikka Dagcoini jutte läheks kuulama – õnneks läkski. Samuti meenutas Lõhmus, et kapitalismi on omal ajal võrreldud tavainimestest verd välja imevate vampiiridega ning oma LHV “vampiiridele” pani ta 2017. aasta eest hindeks nelja.
Peamise esinejana rääkis LHV Groupi juht Madis Toomsalu, kes tutvustas eelmise aasta tulemusi ja sündmusi ning kiikas ka tulevikku. Ühe huvitava infokilluna sai teada, et tänavusel sügisel võib LHV-lt tõenäoliselt oodata järjekordset võlakirjaemissiooni, küll mitte enam päris selliste intressidega kui senised. Samas, Toomsalu lubas, et alternatiividest jäädakse ikkagi ahvatlevamaks.
Lõhmuse ja Toomsalu esinemised võtsid rohkem kui tund aega, kuid vahepeal sai ka hääletuseks kätt vibutada ning ühel hetkel oli järsku ka 0,16 eurone dividendiettepanek ühiselt vastu võetud. Mõtlesin endamisi, kas nii lihtsalt see käibki ja hakkasin peas seda 16 sendist dividendi oma valduses olevate aktsiate arvuga korrutama.
Kui hääletuste hetked kõrvale jätta, siis pikki ettekandeid kuulates kippus kohati ka haigutus suule, aga umbes tund ja 10 minutit pärast ürituse algust saavutati haripunkt, kui saalist hakkas tulema erinevaid küsimusi.
Muidugi tuli investorite õhutusel jutuks eestlaste lemmikteema ehk tulumaksuvaba miinimum ning see, kuidas LHV makstav dividend uute reeglitega suhestub. Selgitati ka Londonisse laienemist ja sealseid plaane ning järsku avastasin, et koosolek oligi läbi ning rahvas moodustas juba riietehoiu juurde järjekorda.
Kui LHV Groupi aktsionäride koosolek kestis lõpuks kaks tundi, siis coiniürituse saal oli infoplakati kohaselt üüritud koguni kell 22-ni õhtul… hea, et sinna ei läinud.
Siim Semiskar, Rahajutud.ee peatoimetaja
