Inimeste oma kodusse jõudmine on alati üks põnev seikluslugu, kus asjad ei lähe alati nii nagu sooviks, kerkib ootamatuid takistusi või muutuvad plaanid üldse pöördeliselt. Seetõttu olengi teistele koduseikluse alustajatele kirja pannud meie kodu leidmise tee ja vahepeal saadud õppetunnid.
Seda postitust kirjutades ma ise ka veel ei usu, et pärast pikka ootamist on päriselt meie oma kodu valmis sissekolimiseks – see oli üks minu suuri unistusi, mille soovisin enne 30. eluaastat ära teha ja sai napilt ka tehtud!
Lugu algas sellest, et elasime pea viiendat aastat mõnusas kahetoalises Kristiine puumaja korteris, mis oli suurepärane välja arvatud see, et ta lihtsalt hakkas väikseks jääma. Tegemist oli mõnusa noortele stardikorteriga – hea ligipääsuga ühistranspordile (korterit ostes polnud meil kummalgi juhilube), värskelt remonditud (ei pidanud ise kohe otsast midagi parandama hakkama), läbi kahe korruse planeeringuga (kompenseeris väikest ruutmeetrite arvu) ja oma hoovinurgaga (sai grillida ja sibulat kasvatada).
Loe edasi SIIT.
