Keskkooli ajal olin alati hea õpilane. Ma ei pidanud isegi väga pingutama, head hinded tulid iseenesest. Loomulikult sai ka suuri plaane tehtud, kuidas edasi õppima lähen. Polnud jõudnud veel esimesse loengussegi minna, kui juba vaatasin, mida järgmiseks õppima minna.
Aga siis juhtus midagi. Sel vabal suvel peale kooli lõpetamist tulin Tallinnasse elama ja tööle ning tundsin, et ma tegelikult ei tahagi vist kohe edasi õppima minna. Ma ei olnud üldse oma valikutes kindel ja ei teadnud, kuhu minu tee mind edasi viima peaks. Ja ma ei läinuki.
Sain väga palju viltuseid pilke, et kuidas nüüd siis niimoodi. Iga “normaalne” inimene läheb ju peale keskkooli edasi ülikooli, et targaks saada ja hea töökoht saada ja teate jube isegi edasi. Ja mis minust siis niimoodi saab nüüd. Põhimõtteliselt võis maha kanda inimesena. Aga ma ikkagi ei läinud.
Loe edasi SIIT.
