Kui pikki aastaid tuli lõviosa Eestis tegutsevate pankade rahastamisest kohalikest hoiustest ja emapankadest kaasatud vahenditest, siis viimastel aastatel on Eesti pangandussektor hakanud üha enam väärtpabereid emiteerima ja nõnda otse finantsturult rahastust kaasama. Selline rahastusviis on Eesti panganduses praegu mahu poolest kolmandal kohal. Suurem integreeritus rahvusvaheliste raha- ja kapitaliturgudega tähendab ühtlasi seda, et pankade käekäiku on senisest rohkem hakanud mõjutama nende rahvusvaheliste raha- ja kapitaliturgude üldised olud, aga ka välisinvestorite meelestatus.
Naljaga pooleks räägitakse pangandussektori puhul mõnikord legendi nn 3-6-3-reeglist: pankurid võtavad hoiused vastu 3% suuruse intressimääraga, laenavad selle raha välja 6% suuruse intressimääraga ja kell kolm mängivad juba golfi. Selline lihtsustatud ja vahest igavavõitu kirjeldus võib panganduse kohta kehtida siis, kui on piisavalt hoiuseid, mida välja laenata. Ajalooliselt on aga Eesti pangandussektoris sellist aega olnud suhteliselt vähe. Viimase 25 aasta jooksul on ligi 75% ajast olnud kogu pangandussektoris vähem hoiuseid kui laene. Sellises olukorras tuleb pankuritel leida laenude rahastamiseks lisavahendeid.
Loe edasi SIIT.
