November?! Kas tõesti juba?! Ja mina olen niiiii rõõmus ja üldse mitte sügise-depressioonis?! Midagi kahtlast on toimumas 😅
Ok, tunnistan kohe ausalt üles – teen nüüd hoolega tagasi seda kõike, mis kevadel/suvel tegemata jäi, ehk reisin täiel rinnal, ja seda postitust siin kirjutan hoopis Vahemere kaldalt, imeliselt Hispaania lõunarannikult, palmide alt. Päike särab ja temperatuur on 21C soojakraadi ja nii juba nädal aega järjest. Loodann südamest, et neid soojasid ilmasid jätkub veel pikalt, ja hetkel on plaan ilmakaartide järgi seade oma samme ja sihte, et pääsedagi sellest kohutavast novembri-kaamosest, mis mind igal aastal tabab.
Olen suht terve oma elu novembrit peaaegu et vihanud, kuigi võiks olla palju pöhjuseid, miks mulle see kuu meeldib, aga ei – minu poolest võiks nii novembri lihtsalt kalendrist kustutada, sest see pime, külm, niiske, sopane, kella-keeramise-järel-hommikust-saadik-on-õhtu-käes-tundega kuu mulle üldse ei istu.
Kuni siis tänaseni, tuleb tõdeda! Ei saanud eile arugi, et tegelikult november algas, sest veetsin päeva Vahemere kaldal ägedatel kivistel kaljudel ronides ja rannaliival jalutades. Armastan päikest, sooja, palme ja seda chilli meeleolu, mis siin hommikust õhtuni mind valdab!









