Siis kui ma veel noor ja naiivne olin, tahtsin endale väga ägedat autot. No teada värk, kui naabril on äge auto, tahaks ise veel ägedamat. Juhiload tegin kohe, kui 18. sünnipäev kukkus ja sellest saadik sõitsin nagu jaksasin. Tundsin ennast nagu noor Schumacher ja kirusin kõiki, kes sõita ei osanud. Juba gümnaasiumi lõpuklassis käisin koolis autoga, ainuke oma klassis, ise tähtsust täis ?
Esimesed aastad pidin sõitmiseks lootma vanemate armule, ja seda armu ikka õnneks jagus, kuna enamasti sain nende eest nii mõnegi asjaajamis-sõidu ka ära teha. Aga kui ülikoolis juba õppelaenu jagati, siis ostsin isikliku panni. Sellele eriti ei mõelnud, et kas see hea mõte on, vaatasin lihtsalt, et mis auto kätte saan selle 10K EEKi eest, ja olin rahul.
Siis kui ülikool läbi ja juba pool aastat tööl käinud olin, oli lõpuks ometi vabadus käes – liisingusissemakse oli kokku kogutud ja pangaltki roheline tuli liisingu võtmiseks olemas! Audi TT, siit ma tulen! Halleeluuujah!
Loe edasi SIIT.
