Nii, see on tehtud! Jaanuari keskel panin tööl lahkumisavalduse lauale ja alates märtsist olen siis ametlikult vaba!
Isegi raske on kirjalikult sõnadesse panna, mis tunne see on 😀 Ma olen selle hetke nimel väga fokusseeritult ja sihikindlat tegutsenud 5,5 aastat. Mõte hakkas küpsema isegi varem – kuskil 2017-2018 aasta paiku; sellest olen kirjutanud blogi esimestes postitustes. Aga suvel 2020 sai konkreetne tegutsemisplaan paberile ja arvutused excelisse.
Aga kõigepealt sammuke tagasi. MIKS ma selle teekonna ette võtsin ja lõpuks 2 kuud tagasi selle paberi lauale panin?
Lühidalt – ma ei saanud oma tööst enam rõõmu ega eneseteostust. See oli muutunud sisuliselt “kuldseks puuriks” – väga hea palk, muidu ka head tingimused, aga ma ei tundnud juba mitu aastat mingit elevust, põnevust, ega tunnet et minu töö maailma kuidagi paremaks muudab. Rahvusvahelises firmas tegevjuhi positsioonil olles loomulikult on pidevalt väljakutseid ja eesmärke mida tuleb saavutada, aga need on kellegi teise seatud eesmärgid. Ja päeva lõpuks – kas sa oma surivoodil mõtled härdusega tagasi, et küll ikka märtsis 2023 sai hea käive tehtud? No ilmselt ei 🙂 Lisaks muutusid paaril viimasel kuul teatud asjad ja otsused minu jaoks väga vastumeelseks – ma tundsin, et ma ei taha neid ellu viia. Loomulikult oli teisel kaalukausil ka palju ka positiivset – see kõlab klišeena, aga näiteks töö tõeliselt andekate, ambitsioonikate inimestega – kuid minu puhul vastus küsimusele “kas seda sa tahadki oma eluga teha?” oli kindel EI.
Loe edasi SIIT.
