Aga miks ma ei loe enda postusi ja teen isegi pealkirjas kirjavea? -sest ma tahan. Märtsis ei olnud mitte pankrot vaid pankro, ehk siis üks samm pankrotist positiivsuse poole. Ma tõesti ei tunne enam, et ma vaene oleksin, kuna whatever happens, mul on jalg investeerimismaailma ukse vahel ja edasi saab ainult paremaks minna.
Olen seda tüüpi inimene, kes hindab tohutult deepe jutuajamisi ja üleüldse ma elan enda pisikeses mullikeses. Daydreamin peaaegu kogu aeg, eriti nendel hetkedel kus ma hetkes olla ei taha. Kõige nürimad asjad elus teengi nii ära, et käed liiguvad ja mina olen üldse teises maailmas. See selleks- rääkisime sõbraga veini kõrval juttu- teemaks tuli ka investeerimine. Inimesed arvavad, et see killuke raha, mis mul hetkel investeeritud on, peaks mulle plaksu pealt suure sissetuleku tooma, muidu pole asjal mõtet. Aga mis saaks siis, kui vähemalt pooled inimesed saaksid aru, et kuskilt peab alustama ja tegelikult tähendab 10€ investeerimist ja 0.11€ intressi kuus nii kuradima palju. Lausa väga väga palju.
Loe edasi SIIT.
