Kes esimesena Heiki Valnerile helistas praegu, see on tubli ja saab mult auhinnaks ühe peekonimaitselise TUC’i küpsise.
Mäletate veel blogi algusaegadest, kui rääkisin oma kassist nimega iPhone? Tema on tänaseks juba käpad pea alla pannud ja lükkab öösiti riiulilt käpaga asju maha kasside taevas. Või noh, pigem põrgus ikka, tegelt. Ma julgen öelda, et olin talle üsna hea omanik – rääkisin talle oma tööpäevast, tegime koos igast asju ja lasin tal mõnel öösel oma rinnal ringi sõtkuda ja magama jääda. Nummi, eks? Ilma minuta oleks see lojus kuskil prükkari kõrval elanud ja keskküttest ainult und näinud. Selliseid prükkar-loomi on Eestis liiga palju ja palju on ka neid, kes on oma lojuse hüljanud mingil põhjusel (ps. normaalset põhjust selleks olla ei saa).
Loe edasi SIIT.
