Sõitsin eile läbi Eesti ning imetlesin autoaknast kogu seda postkaartlikku kevadrõõmu, mis igalt poolt vastu vaatab. Linnas olles ei tunne aastaaegade kohalolu ega vahetumist kuigi hästi ning tegelikult jääb ka teeservas mööduva looduse vaatamine lihtsalt vaatamiseks, mitte kogemiseks.
Olen viimasel ajal sageli mõelnud, kui suur õnn oli üles kasvada sellises metsanurgas, nagu mu lapsepõlvemaad on. Iga päev, iga ilma, aasta- ja kellaajaga olla looduses, käia peamiselt jala või rattaga ning pidevalt endasse imeda seda, millised on augustiööd või novembriõhtud. Või sajad päikesetõusud hommikul bussi peale kõndides. Või talvised pealelõunad koolist koju matkates.
Muidugi pole ma sugugi pime ka maaelu vähem võluvate külgede osas, sest selle kõige kogemine käis tõesti nii heas kui halvas, mitte ainult väljasõidu korras parimat ilma valides. Praegu elan ma linnas ning käin siit maale vaid pühapäevasuvitajana. Samas olen mõelnud, et oleks väga kurb, kui mu oma lapsed kunagi sellisest kogemusest ilma jääksid (alati on võimalus nad pikalt maale “küüditada” – samuti nii heas kui halvas).
Hakkasin autoroolis mõtlema, mis on veel need väärtused, tarkused ja kogemused, mis ma kodust kaasa olen saanud ja tulevikus ka edasi anda tahaks. Esimesed pähe tulnud on teie ees.
Loe edasi SIIT.
