Olen oma paariaastase teadliku finantsvabaduse poole püüdlemisega avastanud ühe väga filosoofilise aspekti, mis saadab investeerimisteemasid pea igal sammul. Nimelt, on põhimõtteliselt kaks äärmust inimesi – ühed, kes usuvad, et täiskasvanuelu alguses tuleb elada vaid kiirnuudlitest ja kõik ülejäänu säästa ning teised, kes ergutavad elama nüüd ja kohe ning mitte muretsema homse päeva või veel vähem mingi hoomamatu pensioniea pärast.
Kuna elu pole kunagi nii must-valge, siis reaalsuses on tegemist skaalaga ning iga inimene paikneb kuskil sellel skaalal, lähemal või kaugemal emmale-kummale varem välja toodud ekstreempunktile. Mina pean ennast inimeseks, kes pigem on skaala selles otsas, kus on need kiirnuudlitüübid.
Sattusin alles hiljuti sel teemal ühe lähedase inimesega diskuteerima ning välja tuli üks väga tore arutelu. Minu põhiliseks motivaatoriks on see, et ma ole väga sihikindel ning tavaliselt suudan oma tegevustele teatud aja kogu täiega pühenduda. Seepärast, kuni see täielik motivatsioon mul peal on, tahan ma seda sajaprotsendiliselt ära kasutada. Kunagi ei tea, kas see kestab veel aasta, viis aastat või kuni finantsvabaduse saavutamiseni.
Loe edasi SIIT.
