2024 suvel pani mu teine pool suurema tüli käigus abielusõrmuse lauale ja ütles, et nüüd on kõik.
Olime oma kooseluga totaalselt põrunud, lapse kasvatamine, abikaasa halvenev vaimne ja füüsiline tervis, minu suutmatus olla piisavalt toetav olid koosmõjuna põhjustanud täiusliku tormi. Me kumbki ei tahtnud selle sees enam olla.
Kuigi mu hing kisendas tol hetkel, et põgene, leia rahu ja vaikus, ei nõustunud ma ettepanekuga lahutada. See tundus liiga oluline otsus, et see ühe halva poolaasta kulminatsioonina lauale panna. Selle asemel tegin ma endaga vaikiva kokkuleppe, et mõtlen sellele küsimusele, märgin iga päev kalendrisse + või −, kas ma päriselt tahan selles suhtes olla või mitte, ja teen oma otsuse täpselt aasta pärast.
Loe edasi SIIT.
