Vaimne väsimus ei teki üleöö. See on hiiliv protsess — kui elu surub inimese tugevalt vastu seina, siis kuhjuvad pinged, mured ja lahendamata olukorrad ning ühel hetkel on organism lihtsalt läbi. Mõnikord nii läbi, et isegi täiuslik ööuni ei tee enam midagi paremaks. Samas ei ole see nõrkuse märk. See on märk sellest, et keha kaitsesüsteemid on aastaid üritanud sind elus hoida ning nüüd on nad jõudnud punasesse tsooni. Kui inimene elab pikalt stressis — olgu selle taga rahamured, venivad kohustused, võlgnevused, pidev ärevus või depressioon — hakkab keha toimima ellujäämisrežiimis. See tähendab, et aju hakkab säästma energiat, vähendades motivatsiooni, keskendumisvõimet ja õppimisvalmidust. Emotsionaalne läbipõlemine vähendab eneseusku, tekitab süütunnet ja tapab loovuse. Keha töötab autopiloodil — sa saad küll hakkama, aga iga lisakohustus tundub ületamatu. Kõik see on loogiline tagajärg — mitte inimese süü. Närvisüsteem lihtsalt ei pea enam vastu.
Paljud kogevad kevadel väsimust, aga depressioonis või pikaajaliselt läbi põlenud inimese jaoks tuleb see nagu laine, mis lööb niigi kõrge müüri lõpuks ümber. Päike ja valgus küll kiirendavad organismi bioloogilisi protsesse, aga keha energiatagavarad on nullis, mistõttu välise ja sisemise seisundi kontrast süvendab väsimust. Aju, mis on niigi tugeva stressi all, ei suuda piisavalt kiiresti ümber kohaneda ja reageerib selle asemel apaatia või üleväsimusega. Tulemuseks on paradoks: sa küll magad hästi, aga ärgates ei ole puhkamist toimunud. Päeval vajub silm kinni, lõunauinakust saab sügav uni ja isegi pärast seda ei teki värskustunnet. See on organismi viis öelda: “Ma ei jaksa enam niimoodi edasi töötada.”
Loe edasi SIIT.
