Olgugi, et mul hetkel isiklikku autot ei ole, on mu insta feed täis petrol head sisu ilusatest (hobi)autodest. Mul endal aga on käsil faas, mil mul pole finantsiliselt ega vaimselt mõistlik autot omada. Finantsiliselt seetõttu, et olen teist aastat valinud palgatööle mitte naaseda ja iga sent läheb praegu selle otsuse tagamiseks. Vaimselt seetõttu, et mul on vaja maksimaalselt ajumahtu, et enda elu kujundada – miski, mida mulle kunagi õpetatud pole, ja uue asja (loe: iseenda tundma) õppimine võtab tohutult energiat.
Mul on autod olnud alates juhilubade saamisest. Mulle nimelt väga meeldib autoga sõita – kõik need insta reelid autosõidu teraapilisusest käivad minu kohta, midagi on ses paaritonnise sõiduki kontrollimises… Tagantjärele enamjaolt põhjendamatu kulu, puhas janu enneaegse mugavuse ja “täiskasvanu tunde” järele. Algul oli lugu lausa nii halb, et jäin keskas ükskord esimesse tundi hiljaks, sest enne kodust koolini jääva 650 meetri läbimist oli vaja jäätunud autoklaas üles sulatada.
Loe edasi SIIT.
