Märkan, kuidas tänu palgatöötusele möödub minu aeg aeglasemalt. Sätin oma kalendrit ise, juhin enda aega ise. Mul on ebamugavalt kiire vaid siis, kui olen ise planeerimises vea teinud. Ja kui mingis olukorras peakski mul ving peale tulema, siis rakendub põnev mõttemuster – mulle meenub, et see on ju minu enda valik.
Inimesed imestavad, et kuidas ülimadalate kuludega kuus hakkama peaks saama. Mõtisklen, et kui ülalkirjeldatu on tasu ajutise ekstreemsuse eest, siis kes veel peale minu sellise olukorraga lepiks… Kas sina lepiksid? Anna kommentaarides teada!
Loe edasi SIIT.