Tennis kui spordimäng on mulle alati meeldinud. Mingi mõnus kuninglikkus ja vägev ajalooline taust on sellel mängul. Need mees-mehe/naine-naise vastu peetavad lahingud on kuidagi nii ligitõmbavad ja mingi erilise glamuuriga. Ligikaudu 20 aastat olen ma olnud Šveitsi maestro Roger Federeri mängu suur austaja. Ning viimased aastad on siia lisanud ka muidugi meie omad Kaia Kanepi ja nüüd eriti tugevalt loomulikult Anett Kontaveidi tegemistele kaasa elamised.
Tennis on ka selles mõttes üks üsna omapärane mäng, et peale vaadates on tegemist üsna lihtsasti mõistetava mänguga – pall on vaja üle võrgu vastase poolele maha lüüa ja küll siis need punktid ka tulevad. Aga pean nentima, et sellega see lihtsus vist piirdubki. Mu sõprade-tuttavate seas on päris tugevalt spordimaailmas sees olevaid inimesi, aga isegi mitte kõik nende seast ei mõista lõpuni välja, mis alustel need punktid, geimid ja setid siis lõpuks lukku lüüakse.
Loe edasi SIIT.
