Täna on siis jälle üks vahva tähtpäev – 11 kuud blogimise alustamisest. Täiesti uskumatu teekond. Aga tegelikult ei tahtnud ma sellest rääkida.
Tänane teema on seotud sellise inimliku emotsiooniga nagu kahetsemine. Seda konkreetset küsimust küsitakse mult ikka ja jälle. Mitte küll nüüd väga tihti, aga samas siiski üsna järjepidevalt. Kas ma kahetsen midagi?
Ning arvestades kogu seda mu lugu, on vastus ilmselt natuke ootamatu ja ehk ka veidi süüdimatu. Aga ma ei kahetse tegelikult mitte midagi. Seda lihtsalt selle tõttu, et kahetsemine ei anna siin elus enamasti mitte midagi. Me kõik oleme inimesed. Ja inimesed teevad vigu. Vigu või luhta lastud võimalusi ei ole tegelikult mõtet taga nutta. Loomulikult võiksin ma siin halada ja kurta, kuidas ma sisuliselt oma mingi 5-6 aasta palga olen üsna tuimalt maha mänginud või intressidesse-viivistesse matnud, aga mida see annab? See hävitaks vaid enesehinnangut ja eneseusku.
Loe edasi SIIT.
