Viimase aja üks trendikamaid sõnu on “rahatarkus”. Kõik tahaksid olla rahatargad, sest siis saad korraga olla (või vähemalt näida) tark ja lõpuks toob see tarkus äkki raha ka. Mulle see sõna aga üldse ei meeldi. Sest mina olen võlglane. Teoorias võiks ju jah siin raamatuid ja muid kirjutisi lugeda, kuidas rahast veel rohkem raha teha, aga mul ei ole hetkel seda võimalust. Oleks üsna veider, kui ma osa oma rahast praeguses seisus (igakuine kohustuste hulk on 120% sissetulekutest) hakkaksin kuskile oma raha investeerima. Toon ühe lihtsa näite. Võtame 100 EUR. Minu hinnangul ei saa olla mitte ühtegi paremat paigutust sellele rahale, kui see ära maksta kõige suurema KKM-iga krediidilepingusse, näiteks 60% aastamääraga krediidikonto vähendamiseks. Seda lihtsalt ütleb mu kaine mõistus, et kindlamat ja paremat investeeringut sellele rahale ei saa olla. Sisuliselt toob see lüke mulle aasta peale 60 EUR “sisse” või kui täpsem olla, siis takistab selle 60 EUR välja voolamist, lihtsalt niisama. Tavalised investorid on ilmselt rahul, kui aastane tootlus on seal 30-40%. Sellega võrreldes tundub see 60% ju lausa kuninglik, kas pole?
Loe edasi SIIT.
