November on seljataga ja veel pimedamad ööd on ees. Vilets on see varatalv. Eriti kui lund ei ole. Tühja need jõuludki, need võtavad ainult raha. Mina ootan hoopis kevadet. Sest just kevadel saab täis aasta saatuslikust hetkest, mil ma pungil sumadaniga perroonil vehkides endale finantsvabadusrongile teed tegin. Mõned loevad siin kvartaleid ja poolaastakuid, aga mina ei viitsi, liiga lühike aeg. Aasta on ikka õige mõõtühik.
November möödus tegusalt, palgatöös tuli palka 50€ juurde (lõpuks), aga tööd tuli samuti kuhjaga otsa. Ma siin lugesin vanemad postitused üle ja selgub, et ega ma polegi mingeid palganumbreid vist välja visanud. Häbematu lugu eks? Ma ei saa üldse aru, kuidas te loete seda blogi ja ei küsi, palju finantskohustuste poolest rikas pereisa teenib. Kuna varsti saab 10 aastat tööorjuses täis, siis vaatasin üles oma esimese europalga ka! 2011 juunis laekus kontole tervelt 520€, mis oli veits üle 8000 krooni. Nüüd saan vahelduva eduga 1250€ kätte. Robustselt on palk kasvanud peaaegu 2,5 korda. Tundub palju, aga 10 aasta kohta on suht vaene vist. Ilma igasuguse valehäbita sain iseenda kirjatükist just motti juurde, et sendiorjusest välja rabeleda.
Jah, minul polnud sellist õnne nagu rahajaagul, rahakratil või muul finfluenceril, kes said startida puhtalt lehelt, rahaga ja suuremate kohustusteta. Minu stardijoonelt investeerimismaailmas puudusid stardipakud juba eos. Ja seepärast ma kavatsengi tõestada, et ka minusuguselt keskpäraselt positsioonilt saab ennast rahaliselt vabaks võidelda!
Loe edasi SIIT.
