Tänane postitus on väikestviisi sotsiaalmeedia eri, kuhu koondan lihtsalt kokku viimase aja emotsionaalsemad lühimõtisklused oma Facebooki kontolt. Need, kes mind seal jälgivad, neile siin midagi ehk väga uut ei olegi.
Hästi palju räägitakse sellest, kuidas laenuvõlglased – eriti need, kellel on mitmeid lepinguid korraga – ühel hetkel enam ei vasta laenuandjate kõnedele ega kirjadele. Sageli maalitakse sellest pilt, justkui oleks tegu pahatahtlikkusega või tahtliku “pea liiva alla peitmisega”. Olles ise sellise olukorra lävepakul seisnud, võin öelda, et tegelikult on asi hoopis muus. See ei ole trots ega tahtlik ignoreerimine. See on jõuetus. Kui kõnesid ja kirju tuleb uksest ja aknast, kui iga päev tuletatakse sulle meelde su ebaõnnestumisi, siis ühel hetkel lihtsalt ei jaksa enam. Sul ei ole vastuseid anda. Sul ei ole kiireid lahendusi. Ja nii annabki inimene alla, vaikusest saab omamoodi kaitsemehhanism. See ei tähenda, et inimene ei tahaks oma kohustusi täita. See tähendab, et ta on olukorra raskuse all kokku varisemas. Võib-olla vajaks selline inimene just siis kõige enam mõistmist ja toetust, mitte lisasurvet. Ma usun, et seda mõistes on palju lihtsam näha võlglases inimest, mitte ainult numbrit tabelis.
Loe edasi SIIT.
