Täna võtan ma taaskord ühe mõtiskluse oma sahtlipõhjast. Ma olen tegelikult korduvalt selle sama reha otsa astunud, kus ma loodan lähikuudelt, lähiaastatelt justkui rohkemat kui reaalne seis lubab. Ja siis ma pettun. Eriti iseendas, et näe, taaskord nägin ma kõike palju ilusamana kui see tegelikult oli. Aga rahanumbrid on hästi pragmaatilised. Ilma väga põhjaliku analüüsita ei saagi neid tulevikupilte täiesti adekvaatsena maalida. See tulebki vildakas.
Laenuvõlglane elab sageli kahe maailma vahel. Ühes neist maksab tööandja igal kuul palga täpselt nagu kellavärk, kord aastas lisandub ka helde boonus – justkui kinnituseks, et kõik on kontrolli all. Teises maailmas, mis eksisteerib rohkem peas kui paberil, on tulevik helge, võimalused lõputud ja võlad ajutised. See on maailm, kus järgmine aasta toob kindlasti palgatõusu, kus boonus on suurem kui kunagi varem ja kus elu lõpuks “hakkab minema”.
Loe edasi SIIT.
