Mul on hästi tore tööandja, kes hindab oma töötajate panust ja oskusi väga kõrgelt. Teisalt nähakse meie organisatsioonis hästi palju vaeva ka sellega, et kõik töötajad tunneksid end võimalikult hästi. Ei piinata meid üleliigse bürokraatiaga, ei pea me kellelegi raporteerima oma töötunde, meile antakse 7 päeva rohkem puhkust igal aastal, kui meie seadused ette näevad, lisaks igasugused muud kompensatsioonid (sh muidugi ka see aastaboonus, mida siin oma päästerõngana pikisilmi ootan). Ma olen tõesti õnnelik, et ma olen saanud võimaluse selle firma käekäiku panustada ning läbi selle olen vastu saanud tunde, et mind väärtustatakse.
Aga täna tahaksin ma rääkida veel ühest hüvest, mida meile pakutakse. Need on kõikvõimalikud koolitused ja seminarid “pehmetel teemadel”. Sisuliselt iga kuu pakutakse meile midagi. Ning selle kuu temaatika läks minu praeguse olukorraga ikka väga hästi kokku. Teemaks olid siis kõikvõimalikud kriisid inimese elus – kuidas nendega ise hakkama saada või kuidas ka kolleegid/sõbrad võiksid paremini ära tunda, et keegi on omadega ummikus. Ma olin seda koolituste sarja (kokku koosnes see kolmest erinevast loengust) kuulates nagu väike laps või sõna otseses mõttes nagu käsn, ma üritasin sisuliselt iga sõna ja iga lause endasse ammutada. Hiljem kuulasin seda veel isegi järgi ja töötasin enda jaoks läbi ka erinevad slaidid. See aitas mul ennast palju paremini mõista ning teatud mõttes ehk andis ka julgust juurde, et ennast tähtsustada ja oma muredest tõesti märku anda.
Loe edasi SIIT.
