Ma olen seda praegust postitust vist oma 5-6 korda ikka ja jälle alustanud, siis uuesti ära kustutanud ning arvutigi kinni pannud. Mõtteid justkui oleks, mida jagada või jäädvustada, aga samas ei tule nagu seda tuhhi peale, et see kõik ära vormistada. On selline veider aeg. Natuke isegi liiga pingevaba aeg. Ukraina sõda liigub lõpuks positiivses suunas, koroonapaanikat sel sügisel polegi tekkinud, elektriturg siluti ka veidi ära selle universaalteenusega. Aga noh, ikka kurdetakse ja kardetakse, et karm talv on tulekul.
Ma ei tea, mul nagu enam mingeid hirme polegi. Pigem on sellist tööd ja rabelemist nii palju peale tulnud, et polegi aega enam muretseda. Laenujäägid vähenevad nii mis mühiseb, aga hingerahust on veel asi kaugel – tuleb samas vaimus edasi pusida.
Loe edasi SIIT.
