Niisiis. Järjekordne üsna suur ja sügav madalseis on tänaseks ületatud. Loomulikult annan ma endale aru, et selliseid hetki nagu mind nüüd eelmisel nädalal tabas, kus justkui kõik tundus juba nii mõttetu ja masendav, tuleb mu teekonnal ilmselgelt tulevikuski ette. Aga ma tõesti vajasin selle välja kirjutamist ja kasvõi korraks selle enesekindluse maski eest heitmist.
Pärast eelmist postitust sain ma päris palju kirju ning mul oli mitmeid avameelseid ja südamlikke vestlusi erinevate inimestega. Nende seas oli nii neid, kellega olen ennegi oma südant puistanud, kuid oli ka neid, kellega suhtlesin tegelikult alles esimest korda (kuigi nime olin ennegi märganud oma lugejate seas). Te kõik aitasite mind oma nurkade alt ja suunasite mu mõtted ning emotsioonid õigematele radadele tagasi. See teadmine, et te olete mul kuskil taustal alati olemas, on midagi väga erilist ja olulist. Aitäh teile, et te olemas olete! Aitäh, et pidasite vajalikuks mulle need head sõnad teele saata. See kõik on minu jaoks täiesti hindamatu väärtusega.
Loe edasi SIIT.
