Minu selle aasta hilistalve-varakevade kõige suurem hirm on olnud seotud ajaga. Ning tegelikult võin üsna suure tõenäosusega tänaseks kergemalt hingata. On üsna kindel, et ma saan oma aastaboonuse enne kätte, kui siin kõige hullemad stsenaariumid hakkaksid teostuma. Ehk siis juba kuskil jaanuari keskpaigast kartsin ma tõsimeeli, et ma võin korralikult orki lennata ja lõpuks “röövivad” igasugused kohtutäiturid mult suure osa boonusest endale. Aga täna, imeilusa ilmaga naistepäeval, seda ohtu enam olla ei tohiks. Eks ma olen ise ka tubli olnud ja igasuguste laenufirmadega väga aktiivselt suhelnud ning niiöelda murdlainet kenasti tagasi hoidnud, aga kahtlemata on minu edus suur roll olnud ka mind ümbritsevatel inimestel. Sealhulgas loomulikult ka teil, mu kallid lugejad. Igasugused suuremad ja väiksemad rahasüstid siit-sealt on mind vee peal hoidnud. Ühtegi reaalset kohtumenetlust pole minu suhtes isegi veel mitte alustatud ning kõik on selles mõttes kontrolli all. Jah, ma olen küll päris mitmesse kohta võlgu jäänud ning igasuguseid viiviseid ja leppetrahve on mu suunas loobitud küll, aga ikkagi, kaitsemüür püsib ning päästev aprill on vaid loetud nädalate kaugusel. Ja siis saan ma ka kõik hõõguvad tulekolded kenasti kustutatud. Aitäh teile kõigile, kes te olete sel teekonnal mind toetanud ja ka kõigile teile, kes te olete mu suhtes kannatlikkust üles näidanud. Ma ei unusta neid hetki mitte kunagi.
Foto: Pixabay
Loe edasi SIIT.
