Küsimus, et kas krüpto hype on möödas või alles algab, võtab eelduseks, et hype kui selline on krüpto loomulik olek või vähemasti faas. Selline eeldus pärineb maadelt, kus olemasolevad finantssüsteemid kas ei toimi(nud) või kus spekulatsioonikultuur on ühiskonnas valitsev ja lausa ajalooline. Eesti aga sellesse raami hästi ei sobitu. Miks?
Lisaks on ka globaalne viis, kuidas krüptost maailmapildis räägitakse, tublisti nihkunud – vähem meeme, rohkem regulatsiooni, infrastruktuure. Süsteemid on tekkinud ja süsteemid arenevad. Niisiis – räägitakse krüptost endiselt, aga tasand on tublisti täiskasvanumaks saanud.
Tagasi pöördudes Eesti manu, siis kuidas meil ikka selle hype’iga lood on? Enne, kui tulevikku vaadata, rääkigem veidi minevikust ja üleüldiselt Eesti krüpto-narratiivist ja fenomenist.
Miks krüpto Eestis kunagi massidesse ei läinud – ja miks see pole juhus
Toome välja lihtsalt mõned väga Eesti-spetsiifilised erinevused ehk et miks siin krüpto kunagi massidesse ei läinud ja ka hype ilmselt mitte kunagi nii suur olema ei saa kui näiteks robinhoodi kultuuriga USAs.
Otse välja öeldes: meil ei ole seda vaja. Selgituseks – meil ei ole seda vaja samamoodi kui maades, kus finantssüsteem ei toimi. Keskmine eestlane ei pane üldiselt finantssüsteemi tähelegi – sest see funktsioneerib normaalselt. Pangad on (enamvähem) usaldusväärsed, ei ole suuri krahhe ega veel suuremaid viivitusi, kohalikud ja EU ülekanded on nii stabiilsed, et lausa igav hakkab (heas mõttes), kõigil on teenustele ligipääs jne. Kokkuvõtlikult – meil ei ole suurel skaalal neid probleeme, mida krüpto loodi lahendama. Aga kas see peaks tähendama, et krüpto ei puuduta Eestit? Kindlasti mitte. Eesti krüptoturg ja temaatika on olemas ja endiselt vägagi relevantne, lihtsalt meie raamistik on erinev ja… eestlaslik. Lisaks on krüpto Eestis rohkem instantside kui masside pärusmaa.
Mida Eesti eriti krüpto algusaegadel ligi meelitas ja sellega ka oma rahvusvahelise kuulsuse välja teenis, oli lihtne registreerimine ja litsentsid. Firma, mitte üksikisiku tasand, ja nii on see ka jäänud. Miks see on endiselt relevantne? Sest esiteks – toonased sündmused sundisid Eestit riiklikul tasandil krüptoga tegelema. Pole ilmselt liiga suur ime, et e-riik valis paanika ja bännimise asemel – paanika on eestlastele üldse võõras ja väljamaine nähtus, mida tasub võimalusel vältida – hoopis kitsama ja täpsema regulatsiooni tee.
See on nüüdseks ka see visiitkaart, mis välismaale paistab – Eesti ei ole enam see fintech paik, kus saab lihtsalt ja võibolla-mitte-liiga-legaalselt krüptoga äritseda ja firmasid püsti panna, vaid maa, mis toetab protsessi igati, aga on kogemusest õppinud, et ehkki krüptot on vaja piiritleda, ei saa sellele ühegi üksiku maaga piire seada.
Kui krüpto kasvas riigist suuremaks
Ühel hetkel sai selgeks, et krüpto ei ole enam teema, millega ükski riik saaks sisuliselt üksi tegeleda. Mitte seetõttu, et riigid oleksid ebaõnnestunud, vaid seetõttu, et krüpto ise ei tunne piire. Digitaalne vara liigub üle jurisdiktsioonide, teenusepakkujad tegutsevad rahvusvaheliselt ning kapital ei püsi ühe riigi raamides.
Just need omadused, mis muutsid krüpto algselt ahvatlevaks, tegid ka puhtalt riigipõhise regulatsiooni lõpuks ebapiisavaks. Kui krüpto oli nišinähtus, sai seda käsitleda kohaliku erandina. Kui sellest sai osa finantsturust, muutus paratamatuks vajadus laiemate mängureeglite järele.
Eesti jaoks ei olnud see pööre sugugi ootamatu. Varasem kogemus krüptoettevõtete, litsentside ja regulatiivse korrigeerimisega tähendas, et riik oli selleks hetkeks juba oma kainestumisfaasi läbinud. Väikese ja avatud majanduse puhul ongi loogiline, et piiriüleste turgude puhul nihkub fookus ühisreeglitele.
Sealt edasi ei olnud küsimus enam selles, milline on Eesti krüptopoliitika eraldi võetuna, vaid kuidas krüpto sobitub Euroopa finantsraamistikku tervikuna. Ja just see raamistik määrab suuresti ka selle, milline näeb krüpto välja 2026. aastal.
MiCA ja 2026: vähem hype’i, rohkem torutööd
Kas siis Eesti saab aastal 2026 lõpuks kätte ka kauaoodatud (või ka mitte) hype’i?
2026 aasta ei ole kindlasti mitte see aeg, mis sünnitab uue hiiglasliku krüptohüppe või meemifenomeni. Kindlasti mitte Eestis. Mis aga kindlasti toimuma saab on kindel liikumine, tegemaks krüptost korralikult reguleeritud finantsstruktuuri. Eksperimentaalperiood on lõppemas, selle asendab MiCA.
Turvaline võrgustik, harmoonia, selgus – see on see suund, mille suunas Eesti ise on järjest ja järjepidevalt liikunud ning nüüd on meil olemas ka suur mõttekaaslane ja toetaja. Tarbijakaitse – jah, palun. Stabiilsem turg, selgemad ja läbipaistvamad nõuded ettevõtetele ning palju muud kasulikku. Kõlab kuidagi igavalt? Võimalik, aga rahu ja stabiilsus peavadki igavad olema. “May you live in interesting times” kipub sageli needus olema, nagu ka sir Terry Pratchett seda ütlust interpreteeris.
Mis praktikas aastal 2026 muutub?
Ettevõtete jaoks – kõrgemad turule sisenemise lävendid, rohkem aruandlust, rohkem nõudeid läbipaistvuseks. Samas – piiriülene tegutsemine muutub lihtsamaks ja mugavamaks, KUI need nõuded on täidetud. Krüpto nihkub lähemale “tavalisele finantsile”, sarnanedes üha enam selliste reguleeritud lahendustega nagu cfd kauplemisplatvorm.
Riikide jaoks – vähem (patriootlikku) üksiküritajalikke eksperimente. Kindlasti rohkem omavahelist koordineerimist, kuna reputatsioon on järjest olulisem kui kiirus.
Aga tavainimeste jaoks? Igavamaks läheb, aga heas mõttes. Vähem avantüristlikke platvorme. Vähem draamat. Igapäevaselt muutub vähe, sest, nagu ennistki mainitud sai – krüpto ei muutnud ka tulles meie jaoks liiga paljut, sest meil ei olnud seda suure muutjana tarvis.
Ja et kärmelt mõned müüdid ümber lükata – ei, MiCA ei tähenda, et nüüd krüpto pangad välja sööb või toimub mingi muu suur finantsrevolutsioon. See on pigem suurenenud enesekontroll, võimalus toimuvat paremini ette näha, kommunikatsioon, ehk kõik see, kuhu Eesti järjest teel on olnud. See suundade kokkulangevus pikema aja jooksul on ka väga loogiline põhjus, miks Eesti ja krüpto 2026 aasta tuleb vägagi MiCA-hõnguline.
Tähendab see siis, nagu meil igasugune krüpto-alane hype puuduks? Nii ja naa. Eestil on kindlasti olemas huvi ja tahtmine, sihikindlus. Lihtsalt, milleks teha midagi suure kisa-käraga, kui saab ka rahulikult lihtsalt ära teha.
