Üks mõte on mind juba pikemat aega kummitanud. Päris mõtteks ei saagi seda võibolla nimetada, pigem on tegu mõttekilluga, sellise kerge kübemega, mis tuules lendu tõuseb ja minema lendab. Sellisega, millest päris korralikku mammutpostitust kirjutada ei saa. Samas ei peagi ju iga kirjatükk grafomaaniakalduvusi väljendama, eks?
Olen taibanud, et kolmekohaline kontojääk on mõnevõrra motiveerivam kui neljakohaline. See tähendab, et mul on vähem raha. Ei laiuta mitu tuhat eurot kogu aeg silme ees, kui panka sisse logida. Vastu vahivad hoopis pisemad numbrid. Ütlen ausalt, et kui kontojääk on neljakohaline, olen ma palju altim seda kulutama. Niipea, kui kukub alla 1000 euro, hakkab peas tööle mingi häirekell: ei olegi seda seal nii palju. Mõtlen iga kulutuse hoolikamalt üle, planeerin, kalkuleerin ning jätan tihti mõne mõttetu ostu tegemata. Oli periood, mil üritasin jääki kindlalt üle 1000 hoida, sest siis oli hea tunne, et saab seda ja teist lubada. Konks oligi selles, et seda “lubamist” sai kohati nii palju, et asi läks käest ära.
Loe edasi SIIT.
