Pidasime siin elukaaslase ja koeraga oma igapühapäevast laipelu (nagu vaikelu, aga veel vaiksem) ning mõtlesin puhtalt provokatsiooni mõttes pealkirjaks panna midagi stiilis “Kas Saario börsipiibli võib saata ajaloo prügikasti?!?” Lõpuks lõin Saario jüngrite kartuses põnnama ning saite täpselt nii ebamahlaka pealkirja nagu ülevalpool näha on.
Ilmselt on iga kohalikke investeerimisgurusid jälgiv inimene Seppo Saario kultusest kuulnud. Tema raamatut “100 igihaljast börsivihjet” soovitatakse alustaval investoril lugeda juba esimeste rinnapiimasõõmude vahele ning mõni aeg tagasi anti välja ka tema mahukama eepose “Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse” kordustrükk.
Börsiaktsiate eeposest läbinärimisega vaevlesin siin omaette päris tükk aega ning meeldivaks öökapiraamatuks ma seda kindlasti soovitama ei hakka. Samuti ei hakka ma sellest peamisi mõttekohti välja tooma, sest minu jaoks puudus raamatus läbiv ladus sõnum või isegi ülesehituslik loogika ning tegemist oli lihtsalt lõputu hulga börsiseaduspärasuste jadaga.
Ning kui siin juba kritiseerimiseks läks, on raamatu keelekasutus ka päris kohutav – vahepeal tekkis mul tunne, et kui ma pean lugema veel ühte liitlauset, mille keskele on täiesti tarbetult poogitud sõna “siis”, hakkan ma lihtsalt karjuma. Enamasti lõppes see küll hoopis magamajäämisega. Samas tuleb leppida, et Saario pole šõumees ning räägib asjast – teose populaarsust vaadates polegi tal vaja end ilukirjandusliku väärtusega vaevata.
Loe edasi SIIT.
