Mulle on Jaak Roosaare blogis kõige rohkem meeldinud see, kui ta kirjutab umbes nii:”kinnisvaras oli tavaline kuu, üürid laekusid, laenud vähenesid, ei midagi erilist, selline see üüriäri juba on”. Sarnast lauset on ta vist mitu korda kasutanud, sest see on mulle kuidagi eriti meelde jäänud.
Selles kontseptsioonis peitub minu jaoks passiivse investeerimise võlu: varandus kasvab ilma eriliselt ponnistamata, higi pritsimata. Kuigi mu aktsiainvesteeringud on seni olnud tunduvalt tulusamad, jääb see kasv siiski sinna investeerimiskontole numbriks, ent üürimaksed laekuvad panka ja neid saab reinvesteerida või poodi viia. Kuidagi vahetum tunne, tobe, aga nii on.
Seega on eriline rõõm teatada uuest üürirekordist, kuna viimasena soetatud korteri eest laekus ka esimene üürimakse, mis teeb nüüd igakuiseks üürituluks 750 eurot. See raha läheb hetkel kõik kas laenude tagasimakseteks või uuteks investeeringuteks, igapäevaselt seda kasutusse ei võta, aga hea on teada, et pooleteistkordne miinimumpalk on mustadeks päevadeks hädavajalikeks kulutusteks olemas.
Aktsiates pean lähiajal otsustama, mida teha Olympicu müügist saadud kuue tuhandega, kas suurendada osalust senistes positsioonides või panustada mõnele uuele aktsiale. Aprilli jooksul teen ära.
Loe edasi SIIT.
750 euri üüritulu ühest korterist? wowza!