Eelarvereeglid aitavad vältida olukorda, kus kasvavad võlad ja puudujäägid hakkavad tulevikus piirama riigi valikuvabadust.
Eelarvereeglitest rääkides mõtleme piirangutele, mis rakenduvad riikide otsustele selliselt, et tulevikus ei peaks keskenduma pelgalt varem võetud kohustuste teenindamisele, vaid jääks ruumi ka uutele valikutele ja prioriteetidele. Euroopa Liidu ja rahaliidu liikmena kehtivad Eestile samal ajal nii Euroopa ühised eelarvereeglid, tuntud ka stabiilsuse ja kasvu paktina, kui ka meie endi riigieelarve seadusega sätestatud.
Reeglid, eriti Euroopa tasandil, on üsna keerulised, aga ehk peegeldavad omal moel Euroopa arenguteed, mis põhineb kriisidel ja nende lahendamiseks sõlmitud kompromisside summal. Aga reeglite keerukust ei põhjusta ainult vajadus olla aktsepteeritud kõigi 27 riigi jaoks, kõikvõimalikes olukordades tõhusana töötamise tarbeks ei saagi reeglistik olla ülemäära lihtsustatud.
Kriisid tõid rohkem nõudeid
Tasub rõhutada, et tuntuim eelarvereegel ehk 3% SKPst aastast eelarvepuudujääki kehtib jätkuvalt kõigile igal juhul ning peab olema täidetud igal aastal üle majandustsükli. 3% SKPst defitsiidipiiri ületamisel on komisjonil jätkuvalt kohustus koostada analüüs ja selgitada, kas eelarvepuudujääk on ülemäärane. Samamoodi teeb komisjon analüüsi ülemäärasuse väljaselgitamiseks siis, kui riigi valitsussektori võlg 60% SKPst taset ületab. Kui on, tuleb teha nõukogule ettepanek ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse käivitamiseks.
Finantskriisi ja euroala võlakriisi (tinglikult 2008-12) järel toimus eelarvereeglite suurim karmistamine. Ette võeti kogu eelarveraamistik ja kehtestati täiendavaid nõudeid nii prognoosimisele, planeerimisele, statistikale kui ka rakendamisele ja järelevalvele, sest varasem raamistik ei olnud suutnud takistada defitsiitide ja võlgade kasvamist ka headel aegadel.
Loe edasi SIIT.
