Ilmselt märkasid nii mõnedki lugejad minu viimast numbripostitust lugedes, et see ei kipu enam päris hästi klappima selle looga, mida ma olen aastaid rääkinud. Mõni võis seda tähele panna kohe. Mõni ehk võrdles vanu ja uusi tabeleid. Mõni pani lihtsalt tähele, et hoolimata kõigist neist aastatest, pingutustest, palgatõusudest ja lootusrikastest postitustest ei näi lõpptulemus olevat selline, nagu võiks eeldada. Ja ausalt öeldes on see täiesti õigustatud tähelepanek.
Viimastel nädalatel olen pidanud tunnistama ühte asja, mida ma ei ole varem päris välja öelnud. Mitte ainult teistele, vaid ka iseendale. Kui ma aastaid tagasi oma võlgadest kirjutama hakkasin, ei olnud ma lõpuni aus. Mitte tingimata selles mõttes, et oleksin teadlikult valetanud, vaid selles mõttes, et ma ei julgenud kogu tõde välja öelda. Võib-olla ei suutnudki. Tagantjärele mõeldes ei olnud ma valmis kirjutama must-valgel välja numbreid, mis oleksid näidanud minu tegelikku seisu. Osaliselt häbi pärast. Osaliselt hirmu pärast. Osaliselt seepärast, et ma ise ka ei tahtnud uskuda, kui halb olukord tegelikult oli.
Seepärast pean täna tunnistama midagi, mis võib mõnele lugejale tunduda üllatav ja mõnele ehk hoopis kinnitada juba ammu tekkinud kahtlusi. Minu tegelik olukord on suure osa sellest teekonnast olnud kehvem, kui ma blogis välja näitasin. Seda lauset on ebamugav kirjutada. Aga veel ebamugavam oleks seda enam mitte tunnistada.
Loe edasi SIIT.
