Valimisdebatis räägitakse tavaliselt sellest, mida riik võiks juurde anda või millist maksu alandada. Paraku on eksitav jätta mulje, nagu saaksime parema heaoluriigi ilma suurema ühise panuseta või tugevama riigikaitse madalamate maksudega. Riigi rahanduse ja maksupoliitika arutelu vajab hädasti kvaliteedikasvu.
Viimased kuus ja pool aastat on Eesti majanduse jaoks olnud tormilised ning see on tekitanud suure väljakutse Eesti eelarvepoliitikale.
Meie riigivõlg on alates 2020. aasta algusest kasvanud 2,6 miljardilt eurolt kümnele miljardile, maksukoormuse osakaal ühiskonna sissetulekutes tõusnud neli protsendipunkti SKP suhtes (33 protsendilt 37 protsendini SKP-st) ning käesoleva aasta eelarveprognoos näitab 4,3 protsendi suurust eelarvepuudujääki, mis küündib järgmisel aastal pea viie protsendini.
Pea kõigil on sees halb tunne, et raha on vähem ja olukord ülekohtusem. Ühiskond tajub maksukoormuse kasvu teenimatu lisakoormusena, poliitikud eelarvepuudujääki ebaõiglase piiranguna poliitiliste ambitsioonide realiseerimisel ning riigiasutused ei suple rahas, vaid tegelevad eelarverevisjoni ja kärbetega.
Sealjuures ümbritseb kogu teemat kummaline paradoks. Kümmekond aastat tagasi oli meie maksukoormus väiksem, valitsussektori eelarve sellest hoolimata tasakaalus, riigivõlg madal ning rahvusvahelisel areenil kadestati Eestit korras majanduse ja eeskujuliku fiskaalpoliitika pärast. Ühiskondki ei tajunud riigi rahanduse olukorda – olgu siis maksukoormuse või riigi võimaluste poolt vaadatuna – nii kidurana kui praegu.
Loe edasi SIIT.
