Pealtnäha võib jääda mulje, et hoiu-laenuühistu on kogukondlik, turvaline ja kasumlik raha paigutamise võimalus ning hea alternatiiv pangahoiusele. Tegelikkus on aga midagi muud: paljud hoiu-laenuühistutesse raha paigatanud inimesed ei ole kursis, et mingeid reaalseid garantiisid ei ole, samuti üldjuhul nad ei tea, kuhu nende raha edasi laenatud on.
Kui inimesed usaldavad oma raha finantsasutusele, peab riik tagama, et see raha oleks kaitstud. Just selleks oligi hoiu-laenuühistu seaduse muutmine vajalik.
Ühistud on muutunud „järelevalveta pankadeks“
Hoiu-laenuühistute algne mõte oli lihtne – väike ring isikuid, ühised huvid, vastastikune kontroll. Tänaseks on paljud neist kasvanud suurteks rahakogujateks, kus on tuhandeid liikmeid üle Eesti. Enamik neist ei tunne ei üksteist ega ühistu juhte, kuid on usaldanud sinna oma säästud. Ühistud ei pruugi jagada liikmetele andmeid teiste liikmete kohta ja aktiivse kontrolli tegemine ühistu suhtes võibki olla keeruline.
Loe edasi SIIT.
