Eestis elab tuhandeid inimesi, kelle igapäevaelu varjutab võlgade koorem. Krediidivõlad, elatisvõlad, eraisikulaenud — need ei ole pelgalt numbrid Exceli tabelis, vaid inimeste lood, täis hirmu, häbi ja vaikust. Võlgadest rääkimine on justkui ühiskondlik tabu, mis sunnib kannatajaid vaikima. Nii sünnibki vaikiv armee — üksikud sõdalased, kes võitlevad oma lahinguid liivaväljal, kus puudub toetus, mõistmine ja ühtsustunne.
Filosoof Michel Foucault on kirjutanud, et “ühiskondlikud institutsioonid loovad nähtamatuid vanglaid, kus indiviidid elavad oma elu, teadmata, et nad on kinni.” Võlg on üks selline vangla. See ei ole ainult majanduslik seisund, vaid ka sotsiaalne identiteet. Võlglane ei ole enam lihtsalt inimene, vaid “võlglane” — silt, mis määratleb ja eraldab. Häbi, mis sellega kaasneb, on sageli suurem kui rahaline koorem ise.
Loe edasi SIIT.
